Sajandi retsihullus Kuristikus
9. oktoobrist kuni 12. oktoobrini toimus meie koolis kauaoodatud rebaste retsimine. Terve meie lend ootas seda hetke pikisilmi juba hetkest, kui me ise kaks aastat tagasi sinepise kala suust välja pidime sülitama. Kogu meie retsikogemused 10-ndas klassis ajendasid enda rebastele tegema veel julmema ning kättemaksuhimulisema retsi, ideed lendasid tuulekiirusel ja ei jõudnud ära oodata, mil lõpuks meieni see jumalatekroon jõuab.
Kuid selgus, et kogu see käsutatava osapoole elu pole miskit nii magus, kui pealtnäha paistis. Alustades sellest, et iga väiksemgi detail alates stiilipäevadest kuni koolimaja teipimiseni tuli peensusteni ära planeerida ning paika panna. Üks asi on rebasena lihtsalt retsist osa võtta, kuid hoopis teine pähkel on selle korraldamine. Võin kõigi eest väita, et see nädal oli väga stressirohke ja väsitav, aga igati positiivses mõttes! Kogu 31. lend aitas julgelt igas asjas kaasa ning ideedest puudust ei tulnud. Ka viimaste realiseerimine ei tulnud probleemiks, sest tung näha meie armsaid rebaseid meie ideede käes kannatamas oli nii tohutult suur.
Retsi tavaks on töödelda pilte kümnendikest ja seekord pandi need üles auditooriumi ees olevasse koridori. Nende tegemine ning välja mõtlemine võttis aega mitmeid tunde, aga tulemus oli seda uhkem ja absoluutselt kõike väärt. Pildid pakkusid nalja ka kõige väiksematele juntsudele ja kooli töötajatele.
Nädalarutiin oli meil üsna selge: kohtusime kell 7.30 staadionil, kus meie armsad hoolealused alustasid oma päeva fantastilise rebasejooksuga, kaks suuremat vahetundi veetsime me koos aulas õppides rebastetantsu ning mängides mänge, mis tõmbasid pisara silma ja kõhu valutama. Retsinädal koosnes erinevatest stiilipäevadest: 90-ndad, ametipäev, Miami Beach Party ning kõige oodatum – soovahetuspäev.
Kõige olulisemad sellel nädalal olid meie gümnaasiumiteed just alustanud nöbininad. Ma võin julgelt öelda, et paremaid õpilasi rebasteks tahta nagu olid nemad ei osanudki soovida! Hoolimata sellest, et söögivahetunnil pidi suppi kõrrega luristama või makarone teibitud kätega sööma, viskama pikali kasvõi vihma käes igakord, kui kuuldi sõna “rämmar” ning jalutama alandlikult ringi täiesti ajuvabas fekalisti kostüümis, suutsid nad alati jääda rõõmsaks ja positiivseks. Initsiatiiv oli neil alati laes ning 100% oli tahe kõigest maksimum võtta. Ka endal tegi hinge seest soojaks nähes, kuidas keegi võtab asja südamega, tahab talle korraldatud asjast rõõmu tunda ja ei pelga enda ega teiste üle naerda.
Neljapäeval toimus meie ühine lõpuüritus, kus jumalate juhendamisel pidid rebased läbima koolimajas pimedaraja ja esitama meile omaloomingulise Playboxi, millega sai absoluutselt iga tiim väga andekalt hakkama. Ning lõpusirgel, andes üle meie pisikestele nunnudele tunnistusi ja muffineid ning neid kallistades läks endalgi süda härdaks ja kurbus tahtis üle võtta.
Hoolimata kõigist raskustest ning peavaludest oli see nädal tohutult lahe vaheldus sellesse halli kooliellu ning tunnen, et terve sündmus lähendas nii rebaseid omavahel kui ka tõi kokku meid endid. Nii rebased kui ka meie lend jäi suurepäraselt retsiga rahule ning soovime meie rebastele mõnusat gümnaasiumitee algust koos supertugevate kallidega ning tean, et nii vinged tegelased jäävad meile veel kauaks meelde!
Mida arvasid retsist selle läbielanud rebased?
Nad nõustusid, et retsi tõttu on nad abiturentidega rohkem suhtlema hakanud. Rets oli nende jaoks unustamatu kogemus ja nad arvavad, et selle peaks läbima iga gümnaasiumiõpilane. Nende meelest peaks retsinädalaid veel olema, sest see lähendab gümnasiste ja jätab toreda mälestuse. Meelde jäävad ka „rämmarid“ ja sööklas kõrrega supi söömine. Lahe ja naljakas oli võtta iga abituuriumi öeldud sõna seaduseks ja nende käske täita. Kõige jubedam oli rebaste jaoks juua kalamaksaõli, mis oli omakorda segatud teiste ainetega ja kaetud vahukoorega. Asi, mida kindlasti igatsema ei jääda, oli rets Pirita jõe ääres külmas metsas. Samas tundsid rebased retsi viimasel päeval kurbust, sest see oli nende jaoks vinge elamus. Nad soovivad südamest tänada imelisi 12-ndike, kes rebaste jaoks selle nädala eriliseks tegid.
Mõned 10-ndike mõtted seoses retsiga:
„12-ndikud jagasid huvitavaid ja vajalikke soovitusi gümnaasiumieluga seoses.“ -Artjom
„Rebastenädal võiks olla karmim, sest siis oleks veelgi lõbusam.“ -Ennika
„Uude kooliastmesse jõudmine väärib tähistamist.“ -Paula
„Sain sellise tunde sisse, et olen nüüd päriselt gümnasist.“ -Lilian
„See on kogemus, mis jääb väga pikaks ajaks ülimalt värvikalt ja aroomikalt meelde.“ -Paula
„Mulle isegi meeldis see munaga loopimine.“ -Lilian
10.b klassi õpilased Artjom, Grete, Paula, Triinu, Ennika, Lilian ja 12. klassi rebsuemme Lauret
Vaata rebastenädala pilte ka galeriist.
